Väike uudis

Kuna K viitas siin ühele Daki artiklile Ekspressis ja kuna ma juba pikemalt tahaks vähe privaatsem olla (paar korda on jama olnud sellest, et avalik on) ja kuna mulle käib närvidele, et siin ei saa kogu blogi paroolitada, siis ma kolisin ära.
Edaspidi kirjutan sinna, nii et lugupeetud huvilised võivad teatada mulle allow-listi tarbeks oma meiliaadressi ja rahulikult edasi lugeda.

Uus koht asub absoluutselt ebaoriginaalse nimega kohas http://evapaigake.blogspot.com/, aga palun antagu mulle andeks, ma olen tööl ja viimased 4 tundi on päike mulle lagipähe paistnud.

lihtsalt üks mõte

Huvitav, et naised näevad nii palju vaeva, et olla ilusad ja meeldida meestele, kui tegelikult bioloogia seisukohast on naine valija, mitte valitav. Ilmselt on huvibarjääri ületavate meeste hulk nii väike, et tuleb ise vaeva näha, et mõni enam-vähem normaalne isend saada.. ehk - mida rohkem mehi naise vastu huvi tunneb, seda suurem on naise valikuvõimalus.
Mnjaa…
(Lugesin siin üht Delfi arvamusartiklit jälle, sellest ka see teema)

…puhas siniveri…

Tahaks tsiteerida Aarne Rubeni artiklit EÜS-i sõrmuseta oled tibla

August Allet mäletate? „Ema hüüab vissi-vissi, viskab kanadele teri… Tütrel värvid üle tissi, puhas siniveri!“ Piisab, kui paned üle oma kauni rinna kolm värvi, ja juba ronid sa karjääriredelil ülespoole, nii et ise vaat ei märkagi. Nagu unenäos jääd sa pidama suure riigiettevõtte nõukogus, käsutad miljoneid ja suunad neid riiklikke kanaleid pidi.

Oh, kui tore oleks, kui härra arvamusartikliautoril oleks õigus! Mina küll ei kurvastaks… :D

Siiski on mul millegipärast tunne, et Alle oma värsikesega midagi muud mõtles, mitte karjääriredelist ei rääkinud.

(minu lemmikkommentaar artiklile Delfis: Edson, 22.07.2008 10:18
Tundub, et autoril on raha otsas ja vaja kirjutada artikkel, mis korjab palju kommentaare. Palun, minu poolt ka väike panus ;) Osta keskturult kurki.)

kuidas läbida 2 km linnas

Ma olen nüüd umbes nädal aega rattaga tööl käinud. Esiteks sellepärast, et mul on ratas (see oli mul tegelikult küll enne ka). Teiseks sellepärast, et selle paigutamine on mugav. Tööl on maja all kenasti ligipääsetav ja avar rattaruum. Ka see oli seal enne, aga Riiamäel oli ratta treppidest tassimine üsnagi mitteerutav tegevus. Kolmandaks sellepärast, et see tähendab, et ma saan hommikul nii kauem magada (väljumisaja võit 15 min). See viimane on tegelikult põhiargument. Noh, ja loomulikult on jalgrattasõit tervislik, kui mitte arvestada asjaolu, et kui täita liikluseeskirja, siis on võimalik kohe saavutada kokkukõrge autoga.

Niisiis magan ma oma õndsad veerand tundi kauem, uimerdan läbi hommikuste tegemiste, võtan kuurist ratta ja hakkan raekoja platsi poole vurama. Ahaa, aga nüüd nali alles algab! Nimelt. Teatavasti on minul kui jalgratturil karm käsk mitte sõita kõnniteel, muidu saab trahvi. Kuna mul on raha alati otsas, siis trahvi ma eriti ei taha saada ja selle loogikakäigu järeldusena üritan täita liikluseeskirja. Siiski, tähelepanu sõnal “üritan”. Jätame kõrvale asjaolu, et kitsastel Tartu tänavatel, kus on kohati isegi mõlemad teeservad autosid täis pargitud, on suhteliselt õõvastav tunne vändata. Õõvastav meeleolu on inimese emotsionaalne seis ja seega igaühe isiklik probleem, mis ei tohi takistada liikluseeskirja täitmist. Nõnda sõidan rahulikus emotsionaalses seisus kahe autorea vahel, kui olukord seda nõuab. Kui ikka üldse ruumi ei tundu olevat, sõidan mõne kvartali ka kõnniteel lootuses, et korrakaitse mu huligaansustükki ei avasta.

Enamasti kulgen siiski paremas servas või jalgrattateel nagu ette nähtud ja selle tulemusena olen teada saanud, et jalgrattur on toiduahela kõige viimane lüli. Mitte keegi ei pea andma teed peateel liikuvale jalgratturile (olenemata peatee suurusest), rääkimata parema käe reegliga ristmikest (neid on autode olemasolul võimalik kohati üldse ainult siis ületada, kui ratas käekõrvale võtta ja jalakäijaks hakata) ja isegi krundilt väljasõitev auto kasutab rahumeeles suurema õigust. Muuseas on ka jalgrattatee täis uimaseid jalakäijaid (nt Küüni tn mu igahommikusel marsruudil), kes ei tee katsetki ratturi lähenemisel astuda natuke kõrvale või näiteks hmm… oletame… kõndida oma 3x laiemal jalakäijateteel!
Kusjuures Tartu on siiski suhteliselt väikese liiklusega provintsilinnake, nii et ma tõsiselt imestan, kuidas inimesed meie natuke suuremas provintsilinnas Tallinnas rattaga tipptundidel tööl käivad (ja käivad ju!). Ma väga-väga ootan, kuni me saame natuke arenenumaks riigiks, kus saab normaalselt linnas rattaga liigelda. Kuigi arvatavasti selleks ajaks olen ma pensionil ja kärutan kriuksuva naistekaga turule, kott kartulite ja maasikatega rattakorvis…

P.S. Vaatamata sellele sõitsin ma ka täna rattaga tööle ja sõidan ka edaspidi, sest noh ükskord peab see asi ju paremaks minema ja pealegi meeldib mulle väga hommikul magada.

üks väga hea plaan

p says:
kas sa ei tahaks mind autoga pärnusse viia tööl olemise asemel..
(more…)

lükkan töötegemist edasi

Your result for The Brutally Honest Personality Test

Dictator- ENTJ
73% Extraversion, 73% Intuition, 67% Thinking, 60% Judging

Have you no soul? It’s clear you have no heart and that your blood runs cold, but really, do you have even one redeeming factor? Sure. You’re a natural born leader. So was Hitler. You just don’t like people, do you?
You don’t play games. You take charge. And there’s very little room for mistakes in your world. You’re forceful, intimidating and overbearing. Heard of the word “patience?” Trust me, it’s a word and it’s something you’re sorely lacking. Believe it or not, you’re not always right. Learn to have some patience for those who think differently from you, knobflap.
From the way people’s knees knock when they see you, you should have realised by now that you’re not exactly a “people-person.” You’re more of a “people-eater.” You just ain’t tuned into people’s feelings and probably couldn’t care less whether you were anyway. Maybe you’re not from this planet but the rest of us are.
Sure, you’re intelligent. So what? You have some semblance of power. Big deal. At least people LIKE the rest of us.

VÕI sama asi teise nurga alt….

Extraverted iNtuitive Thinking Judging

“I don’t care to sit by the window on an airplane. If I can’t control it, why look?”
ENTJs have a natural tendency to marshall and direct. This may be expressed with the charm and finesse of a world leader or with the insensitivity of a cult leader. The ENTJ requires little encouragement to make a plan. One ENTJ put it this way… “I make these little plans that really don’t have any importance to anyone else, and then feel compelled to carry them out.” While “compelled” may not describe ENTJs as a group, nevertheless the bent to plan creatively and to make those plans reality is a common theme for NJ types.

ENTJs are often “larger than life” in describing their projects or proposals. This ability may be expressed as salesmanship, story-telling facility or stand-up comedy. In combination with the natural propensity for filibuster, our hero can make it very difficult for the customer to decline.

TRADEMARK: — “I’m really sorry you have to die.” (I realize this is an overstatement. However, most Fs and other gentle souls usually chuckle knowingly at this description.)

ENTJs are decisive. They see what needs to be done, and frequently assign roles to their fellows. Few other types can equal their ability to remain resolute in conflict, sending the valiant (and often leading the charge) into the mouth of hell. When challenged, the ENTJ may by reflex become argumentative. Alternatively (s)he may unleash an icy gaze that serves notice: the ENTJ is not one to be trifled with.

Igal juhul saab siit teada, et ma olen iseloomult kubjas ja sobin rohelises majas hästi majaemaks või perenaiseks :P

tänahommikune uudis

I fit nicely into my skinny-pants. Hurraa! :D

kõht on tühi.

Üks asi, mida ma Tallinna juures igatsen, on EKA kohvik. Tõsiselt. Siin ei saa kuskil Kaubamaja kõrval 10 eegu eest maailma parimat tatart hapukoorega ja 5 eegu eest musta teed piimaga. Üleüldse ei saa kuskil tatart süüa siin.
Kõige parem on see, et vaatamata soodsusele näeb see kujunduselt ja seisukorralt parem välja kui nii mõnigi kallim söögikoht.
Tegelikult peaks oma lõunakohtade horisonti laiendama hakkama. Minema teinekord nt Crepi asemel Elleri kohvikusse…

Ja veel võiks Coffe In ka Tartus oma esindusi normaalsel ajal avada hommikul… ehk siis enne tööd, mitte kell 9+. Ma võtaks hea meelega hommikul sealt kohvi möödaminnes (ja ma usun, et ma pole ainuke, kellel peent kohvimasinat pole kontoris), aga näe, ei saa. Jälle üks kasutamata ärivõimalus. (Miks see selles Tallinna-plusside postituses on siin - Viru keskusest, kus ma sügisel teisele bussile ümber istusin hommikuti, saab latte kätte alates 6.30)
Ahaa, meelde tuli - Wernerist saab kohvi kaasa alates 7.30 siiski. Pardon. Aga see on ka ainus koht minuteada.

Muideks mu vanem noorem vend on nüüd sõjaväes. (Kah Tallinnas)

Lend 2007

Hiljuti toimus veel üks oluline sündmus, ehk ilmavalgust nägi minu esimene teaduspublikatsioon, kust minu kõrgelennulist produktsiooni leiab umbes 40 leheküljel. Ühtlasi on sealt minu näolapist ja kaitsmispäevast üsna talutavad pildid :D Okei, see selleks. Tegelikult ma soovitaks seda igal juhul sirvida, huvitavat lugemist on seal päris palju. Erinevalt EKA aastakogumikust ei saa kaante vahele kõik, vaid ainult kõvemad tööd.

„Lend 2007” on teine kogumik, mille kaante vahele on koondatud paremik kunstitudengite diplomitööde teoreetilistest osadest. Üliõpilaste diplomitööde publitseerimine on Eesti kõrghariduses üsna harv nähtus, kuid Tartu Kõrgem Kunstikool tahab seda tava murda ja motiveerida ka tudengeid sõnalist väljendusoskust arendama. Raamat pakub head ülevaadet noorte kunstnike töödest. Teoreetiline materjal on illustreeritud fotodega diplomitööde praktilistest osadest. Raamat on eesti- ja inglise keelne. Eesti keeles on ära toodud diplomitööde kogu teoreetiline osa. Inglise keeles on võimalik lugeda diplomitööde kokkuvõtteid.
Ilmumisaasta 2008
Kirjastus Tartu Kõrgem Kunstikool

http://apollo.ee/product.php/0990199

sipelgas

Kui mul oleks valida, siis ma loobuks puhkuse ajaks asendajast. Olen esimest päeva peale puhkust tööl ja hetkel tundub, et lihtsam oleks 2 nädala jagu tööd takkajärgi teha, kui praegu siin vigu parandada (mille teke ei sõltu isegi niivõrd asendajast, vaid nt arvutiprogrammide ühildumatusest). Asjad tuleb ümber teha nagunii ja nõnda on ka teine töötaja lihtsalt oma aega raisanud minu asendamisele.
Lisaks on mul terve hommiku taustal jooksnud mõte, et kas äkki saaks oma elu korraldada kuidagi nii, et ei peaks üldse tööl käima?