one, two, go
Mõnikord rikuvad pisiasjad elu ära. Olin täna pikalt õnnetu ühe suhteliselt triviaalse kooliga seotud asja pärast, vaatamata sellele, et reaalselt arutledes oli väga edukas päev. Õnneks on õhtu poole sisemusse rahu tulnud, sest saan aru, et ma hetkel seda halba asja kuidagi muuta nagunii ei saa.
Sõitsin juba eile Tartusse, sest täna oli maalipraktikate hindamine. Praktika ise oli juunikuus Moostes ja ühtlasi esimene kord mu elus, kui tundsin, kuis ma maalida armastan. Murtud toonid heinamaadel, lepatriinud lõuendil. Ma võin täiesti ausalt öelda, et need tööd on hingega tehtud. Eriti meeldib õues maalida. Kõigepealt tumeda ultramariiniga varjumaailm ja selle peale uniste värvidega eestlaslik loodus ja krell päike.
Hindeks sain A, kuigi ühtegi A-d ei plaanitud välja anda, koos õppejõu kommentaariga ülejäänud õpilastele: “Kui ma talle B panen, siis ma ei saa teistele B-d panna. B-miinus pole ju mingi hinne. Vaadake kui võimsad tööd tal on, ma panen A!” :)
Miks ma sellest nii suurt numbrit teen? Sest see on esimene kord, kui ma üldkunstiainetes üle B olen saanud. (Meil on A suhteliselt haruldane hinne).
Ja siis kinkis üks poiss mulle oma väga ilusa maali.
Ja õppeinfosüsteemis laiutas veel üks uus A - TÜ-st võetud Sirje Helme, minu suure kunstiajaloolase-iidoli, loetud Eesti kunsti pärast II ms. Minu teine rõõm eelmisel semestril. Käisin igas loengus kohal, kuulasin suu ammuli (sest see oli lihtsalt nii huvitav!) ja õppisin korralikult eksamiks. KUMUs passin ka ikka nii pikalt selle aja sektsioonis, et kaaslased juba närvi lähevad. (Mitte küll nii närvi kui Konrad Mägi ja Nikolai Triigi maalide läheduses, sest sealt ei taha ma üldse ära minna).
Järeldus: kui midagi õnnelikult ja hea meelega teha, siis pole ka tulemused pöördvõrdelised. Aga ometigi suutsin ma ikkagi selle ühe ebameeldiva asja pärast enamus aega õnnetu olla. Tüüpiline.
(Miisu, sinuga oli nii mõnus teed juua :))
