Ma olen üks õnnelik inimene.

Kas ma olen ainuke, kellele tundub, et Padari and The Sun’i “Võta aega” on äravahetamiseni sarnane Crux’i esimese plaadi mitme looga? Täpselt see stiil, mille järgi ma Cruxi tunnen. Kui see “Võta aega” mingisse reklaami ilmus, olin ma täiesti veendunud, et lõpuks ometi on saabunud Curx’i läbimurre, alles pärast sain teada, et hoopis selline esitaja…

Okei-okei, tunnistan üles, mina olengi Miss Eelarvamus. Ma lihtsalt ei ole valmis uskuma, et koledatest ja agaratest poistest mu keskkooli ajast, kel oli üles tõmmatud püksid ja võidunud soeng, on saanud normaalsed inimesed. Kuidagimoodi olen valmis möönma, et põhikooli klassi inimesed on palju muutnud, sest 13-aastaselt on viimaseni kõik ühes või teises osas imelikud, mina olin ka, aga kui 18-aastaselt veel halvas mõttesgeek oled, siis vist pole enam pääsu.
Kui mõnd inimest enam igapäevaselt ei näe, siis jääb ta vist küll mu jaoks alatiseks selliseks nagu ta viimasel kohtumisel mitu aastat tagasi oli. Ja no ei ole huvi nendega hiljem suhelda, püüdku nad palju tahes muljet avaldada (see tegelikult jätab veel eriti meeleheitliku mulje..).

See kell 4 koju jõudmine on sel nädalal kuidagi populaarseks hakanud saama.
Eile jõudsin osa võtta tudengipäevadest - elasin kaasa sõbranna sportlikule esinemisele trepisprindi võistlusel (võitis eriauhinna muide). Pärast seda asjatasin natuke rohelises majas, ja lippasingi juba kontserdile. Jaan Sööt ja Inboil Jaani kirikus. Täiesti uskumatu, kui palju rahvast oli - suures kirikus ei jätkunud istekohti! Jõudsime üsna hilja ja saime kohad kuhugi kaugele taha otsa, aga siinkohal tuli mängu kiriku akustika, ning kui juttu ka ei kuulnud, siis laulu küll, oo jaa, nõnda, et vahepeal käis lausa värin läbi. Teised kuulajad olid ka emotsionaalsed, tüdruk minu ees vahepeal nuttis isegi tasa-tasa. Uusi lugusid mängisid ka.
Viimati kuulsin neid volbrijärgsel hommikul, Tähe tänava mairohelises hoovis, päike paistis ja enamus kuulajaist pidasid pohmellipäeva. Nüüd seekord hämaras küünlasärases kirikus, akende taga sügisõhtute lumm.
Pärast sõbranna juurde edasi ja hiljem CT-sse. Muusika oli klubi kohta erakordne, nagu ka rahvas, kes esinejaid kuulama oli tulnud. Ütleme siis nii, et keskmisest karvasem. Kuulasime ära Winny Puhhi, kellest ma, pean tunnistama, enne väga palju ei teadnud just, ainult paari laulu (”Käi p*-sse, vastik vanamutt”, “Nuudlid ja hapupiim”, noh need mida kõik teavad). Vahepeal oli ka Mammu kluppi saabunud ja jõudsime järeldusele, et põhimõtteliselt võiks ka mõne vanema JMKE plaadi peale panna, kuigi tõesti, VP-l olid paremad pillid. Igal juhul tukka visata sai, aga Brides In Bloomi esinemist ei viitsinud enam vaadata, läksime Zavoodi ja mõni aeg hiljem sealt edasi Mammu juurde pelmeene sööma ja lõpuks koju ka.

Kuulan muudkui Jason Mrazi ühte lugu, mille Tbu saatis. Panin eile õhtul loopima ja pole siiani viitsinud ära vahetada, sest see pole ära tüüdanud. Ei teagi, mis tas on, pole ühegi näitaja poolest eriline, aga midagi on, seletada ei oska. Kooli ei läinud, magasin vastukaaluks eilsele. Midagi teha justkui ei jaksa.
S. arvas hiljuti, et mul jookseb kindlasti varsti juhe supernaine olemisest kokku.

Avarust ja hingesoojust,
kuuma südant, tulist noorust,
taevasina uduõrna vinet!

See laul (Kosmikud - Sinilill) kummitab mu peas juba pikemat aega.

Ahh, kunstikooli peod on ikka täiesti eraldi maailm! Seekord oli tegu järjekordse Jaanikeste peoga (see on rebaste ristimine sisuliselt). Põhiüritusele ei jõudnud, sest pidin tantsukursustel olema, aga pärast seda Mammuga rokiklubisse aftekale jõudsin küll, oo jaa, oo jaa, ja õue jõudsin ja Zavoodi jõudsin ja üldse tundub, et päris palju jõudsin… :D Koju jõudsin kell 4.
Kell 8 ärkasin heast peast üles hea tuju ja mingisuguste peavaludeta; Miisu arvab, et ma olen hulluks läinud. Mulle endale tundub, et mul on mingi uus noorus käes (sest ma olen ju nii kohutavalt vana :P). Noh, et esimesel kursusel on “lõpuks ometi täielik vabadus!” ja nüüd neljandal “viimane võimalus lollusi teha!”. Väga lahe igal juhul ;)

Mul on niiiiiiiiiiiiiiiiii hea tuju :) Olin terve päeva väsinud, sest eile jõudsin koju väga hilja (pidu oli lahe, M, tänan kutsumast ;)) ja tõusin väga vara. Päeval kustusin vahepeal täitsa ära - läksin kahe praktika tunni vahepeal korraks mahla jooma ja jäin kogemata osakonda miniatuurse diivani peale magama. Ärkasin tund aga hiljem J sõnade peale “Ma ei saa aru, kuidas inimesed seal magada saavad?!” Ise olin alati sama asja imestanud, aga ei midagi - tuleb lihtsalt piisavalt väsinud olla.
Sealt edasi läksime kullikese juurde kokteile “degusteerima” ja siis tuli varsti juba trenn ja energia tuli tagasi ja kui me veel kullikesega kodutee peal mingid rohelise lehekesega Mercedese mikrobussiga tüübid Turu tänaval oma Sexyback’i saatel autos tantsides rajalt maha võtsime, siis läks juba täitsa naljakaks :D Lõpuks otsustasime oma tantsutrupi teha, nii et nüüd hakkavad meil neljapäeviti kodukootud showtantsutrennid olema. Kes veel ei tea, siis mina tegelikult tantsida ei oska :D
Nüüd ma olengi kodus ja ei suuda ennast isegi piisavalt kokku võtta, et duši alla minna, jalad tahaks muudkui tantsida. Ei mina aru ei saa, miks küll esmaspäeviti klubid lahti pole, minu tantsuhullused käivad alati nädala alguse poole, nädala lõpuks ma olen tavaliselt juba täitsa ära väsinud.
Igal juhul: ELU ON TÄNA TÄISA HERNES! (muahh, Matu, jah! :*)

_____________________

Edit. hiljem:

Haha, rate.ee on ka arvamusel, et mul peaks hea päev olema :P

Kell on vara, teised alles magavad. Istusin köögis ja lugesin Nietzschet. Taevas sõuavad heledad pilved, kes-teab-mis-värvi. Sügishommikute värvi. Vahepeal on päike. Mina lükkan töötegemist edasi.
Ükskord oli üks teine hommik ühes postmodernistlikus korteris, kellegi kange kohv, suitsud ja kummaline sõrmus, mille sarnast ma varem näinud polnud ja ta rääkis Nietzsche moodi. Siis ma seda ei teadnud, aga nüüd lugedes tundus miski kummastavalt tuttav. Justkui kuulaks teda jälle jutustamas.

Ma tõesti peaksin endale kalkulaatori ostma. Tundub jabur süleraali lihtsalt selle pärast laua peal lahti hoida, et ma peast kuigi edukalt selliseid numbreid jagada ei oska.
Kunagi mul oli ka kalkulaator. Selline parajalt suure hulga funktsioonidega vidin, millest vähemaga reaalklassis hakkama ei saanud. Nojah, pluss muidugi ka hulk funktsioone, millest aru ei saanud, milleks nad vajalikud on. Aga oma tööd tegi ta hästi. Huvitav, mis temast saanud on?

Käisin täna Võrus esitlust tegemas. Tegelikult üldse vist esimest korda elus Võrus. Vähemalt ma ei mäletanud, et oleksin seda kohta varem näinud. Tartu-Võru maantee oli hullult mõnus, sile ja kiiruspiirang 100. Vihma sadas ja autos sai kõva häälega mõttetule muusikale kaasa huilata. Vahepeal võtsin peale ka hääletaja, mingi väikese maakoha kohaliku jota, kes Kambjasse saada tahtis.
Tartusse tagasi jõudnuna maandusin energiast pakatava (sest ta oli trennis käinud) Mella poole, kes söötis mul kõhu täis ja muudkui naeratas, mis oli väga vahva ja kutsus õhtul lammast sööma. Sinna ma ilmselt ei jõua siiski, mul on vaja üks tuuliku projekt mingile arvestatavale maale jõuda täna. Homme tahaks juba puhtandiga tegeleda. Ehk hilisõhtusele teele jõuan :)