Ma ei tea, sellise ilmaga Vääna sõitmine ei tundu just maailma kõige meelitavam võimalus. Tuul on kuri ja vihma sajab. Kui ma hommikul üles äraksin, oli toas nii pime, nagu kardin ees olnuks. Tegelikult ei olnud ja hämarus tuli õuest. Juba enne silmade lahti tegemist oli kuulda, kuidas vihm akna taga pladises. Sooja on suurepärased 10 kraadi. No ei ole ikka sellist tunnet, et tahaks täna terve päeva aias olla. Natuke küll, aga peale seda tahaks kohe kuuma piparmünditeed ja villaseid sokke ja köetud ahju. Ahju me veel ei küta, ja tegelikult pole majas nii külm ka veel tõesti.
Aga: saaks teha õunamahla ja näha isa ja vanaema ja loopida värvilisi lehti venna pihta ja süüa otse aiaäärsest võsast arooniaid ja otse puust kuldrenette ja riisuda ja luurata kasvuhoones ja luurata mere ääres.

Teine alternatiiv on tõlkida saksa keelest Gadameri. Tekst on palju-palju lehekülgi pikk ja sisutihe ja tõlkimine läheb väga aeglaselt, sest ma olen oma saksa keele oskusest palju minetanud selle mitme aastaga, mil mul seda vaja pole läinud. Tegelikult ma valisin meelega ettekandeks saksakeelse teksti inglisekeelse asemel, et ennast proovile panna. Nüüd aga tundub, et ehk oli keele meeldetuletamist kunstifilosoofiast alustada natuke liiga suur tükk.
Aga: tähtaeg on järgmisel nädalal ja väga palju muud vaba aega tõlkimiseks mul pole. Teksti kiituseks võib öelda, et vähemalt pole Gadamer üritanud seal meeleheitlikult väga keeruliste sõnadega oma erudeeritust näidata. Suuremast osast lausetest saan ma siiski ilma sõnaraamatu abita või üht sõna eraldi ära tõlkides aru. Ja tekst on huvitav.

Ma ei tea veel, mida ma teen.