Einoh, kuna ma siin juba emoks olen nagunii kätte ära läinud, siis ma kostitaks teid veel ühe mõtteteraga. Nimelt.

Mu vanaema ütleb, et inimene on nii mitu korda inimene, kui mitut keelt ta oskab (siinkohal on tõesti mõeldud OSKAMIST). Viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et tal on vägagi õigus ja see on kohutavalt masendav väljavaade. Vanaema ise on viis korda inimene (ise ta ilmselt oleks selle arvuga oluliselt tagasihoidlikum). Mina optimistlikult suhtudes kaks ja pool korda (vene ja norra keelt ma ikka ei oska küll, olgem ausad, see pool korda loodan ma saksa keele arvele kirjutada). Arenguruumi jagub…
Kuidas tunne on sellise mõttekäigu peale?

Mul on uus hobi. Tegelen kastanite kodustamisega. Nad on nii toredad ja ilusad öistel tänavatel ja kõnniteedel ja mitte ei taha, et keegi neist üle sõidaks või katki astuks. Ja siis ma korjangi neid kinda sisse ja taskutesse ja toon koju kööki aknalaua peale ja sõprade pihkudesse ja saangi olla selline unistuste suur inimene nagu Eva Janikovszky raamatus.
Käisin ennist H juures, lasin rooibose teed teha ja istusin diivanil ja rääkisin endast välja kogunenud esteetilise viha ja nõnda palju parem nüüd olla. Ma ei tea, kui palju ta sellest kuulas, sest ta oli üsna väsinud, aga ta lasi mul kurjaks ja helgeks ja kurvaks ja rõõmsaks ja tühjaks ja emotsionaalseks minna ja sellest oli abi. Koju tulles korjasin tee äärest terve hulga tammetõrusid ja veel kolm kastanit.
Rääkisime vahepeal sellest ka, et kui ma ükskord mõne hea aastakümne pärast (obviously) vanatüdruk olen, siis mul on kehvasti: kasside vastu olen ma allergiline, koeri ma ei usalda ega salli ka eriti, kalad ei ole kuigi aktiivsed suhtlejad, ja siile, kes õigupoolest on mu lemmikloomad, ei saa toas pidada. Bummer.

Veel. Mu kursaõe kaudu jõudis kunagi minuni mõte, et inimese praimad sõbrad on need, kes toovad talle häid raamatuid lugeda. Ma tunnen hetkel headest raamatusoovitustest väga puudust. (Vihje!)

api

—

Edit. hiljem:
Blogi teenusepakkuja oli mõnda aega panges, aga min arvasin, et asi on minus ja kukkusin suure hooga viga otsima ja asju muutma. Pärast tuli välja, et poleks vaja olnud. Aga noh, vähemalt on uus kujundus.

Nicht lange durstest du noch
verbranntes Herz!
Verheissung ist in der Luft,
aus unbekannten Münden bläst mich’s an
- die grosse Kühle kommt…

/Friedrich Nietzsche - Die Sonne sinkt, I/

Mulle on siiamaani harjumatu lugeda “ss”, selle asemel, et kirjas oleks “ß”, vaatamata sellele, et see juba väga ammu ära muudeti. Tundub, et minu 8-aastane saksa keelt just õppima hakanud pea talletas selle kui midagi igavest ja nüüd tunnen ma ß-st puudust, kui loen. Miks on tänapäev selline, et kõik iseloomuliku kaotada tahab?