öösi
Mul on uus hobi. Tegelen kastanite kodustamisega. Nad on nii toredad ja ilusad öistel tänavatel ja kõnniteedel ja mitte ei taha, et keegi neist üle sõidaks või katki astuks. Ja siis ma korjangi neid kinda sisse ja taskutesse ja toon koju kööki aknalaua peale ja sõprade pihkudesse ja saangi olla selline unistuste suur inimene nagu Eva Janikovszky raamatus.
Käisin ennist H juures, lasin rooibose teed teha ja istusin diivanil ja rääkisin endast välja kogunenud esteetilise viha ja nõnda palju parem nüüd olla. Ma ei tea, kui palju ta sellest kuulas, sest ta oli üsna väsinud, aga ta lasi mul kurjaks ja helgeks ja kurvaks ja rõõmsaks ja tühjaks ja emotsionaalseks minna ja sellest oli abi. Koju tulles korjasin tee äärest terve hulga tammetõrusid ja veel kolm kastanit.
Rääkisime vahepeal sellest ka, et kui ma ükskord mõne hea aastakümne pärast (obviously) vanatüdruk olen, siis mul on kehvasti: kasside vastu olen ma allergiline, koeri ma ei usalda ega salli ka eriti, kalad ei ole kuigi aktiivsed suhtlejad, ja siile, kes õigupoolest on mu lemmikloomad, ei saa toas pidada. Bummer.
Veel. Mu kursaõe kaudu jõudis kunagi minuni mõte, et inimese praimad sõbrad on need, kes toovad talle häid raamatuid lugeda. Ma tunnen hetkel headest raamatusoovitustest väga puudust. (Vihje!)
ah?! mismis?! möh?! ei suuda oma väikseid silmi uskuda - kalad pole aktiivsed suhtlejad? mwahahahahaaa, tule 2 nädala pärast külla ja sa alles näed, kui ägedad suhtlejad kalad on! noh, nad ei suhtle alati teisele poole maailma/klassi jääjatega, aga omavahel… assa! oleks veel teine paar silmi, et rohkem näha!
Comment by krsvza — 12 f, 2006 @ 11:54 am