Hommik
Kell on vara, teised alles magavad. Istusin köögis ja lugesin Nietzschet. Taevas sõuavad heledad pilved, kes-teab-mis-värvi. Sügishommikute värvi. Vahepeal on päike. Mina lükkan töötegemist edasi.
Ükskord oli üks teine hommik ühes postmodernistlikus korteris, kellegi kange kohv, suitsud ja kummaline sõrmus, mille sarnast ma varem näinud polnud ja ta rääkis Nietzsche moodi. Siis ma seda ei teadnud, aga nüüd lugedes tundus miski kummastavalt tuttav. Justkui kuulaks teda jälle jutustamas.