See kell 4 koju jõudmine on sel nädalal kuidagi populaarseks hakanud saama.
Eile jõudsin osa võtta tudengipäevadest - elasin kaasa sõbranna sportlikule esinemisele trepisprindi võistlusel (võitis eriauhinna muide). Pärast seda asjatasin natuke rohelises majas, ja lippasingi juba kontserdile. Jaan Sööt ja Inboil Jaani kirikus. Täiesti uskumatu, kui palju rahvast oli - suures kirikus ei jätkunud istekohti! Jõudsime üsna hilja ja saime kohad kuhugi kaugele taha otsa, aga siinkohal tuli mängu kiriku akustika, ning kui juttu ka ei kuulnud, siis laulu küll, oo jaa, nõnda, et vahepeal käis lausa värin läbi. Teised kuulajad olid ka emotsionaalsed, tüdruk minu ees vahepeal nuttis isegi tasa-tasa. Uusi lugusid mängisid ka.
Viimati kuulsin neid volbrijärgsel hommikul, Tähe tänava mairohelises hoovis, päike paistis ja enamus kuulajaist pidasid pohmellipäeva. Nüüd seekord hämaras küünlasärases kirikus, akende taga sügisõhtute lumm.
Pärast sõbranna juurde edasi ja hiljem CT-sse. Muusika oli klubi kohta erakordne, nagu ka rahvas, kes esinejaid kuulama oli tulnud. Ütleme siis nii, et keskmisest karvasem. Kuulasime ära Winny Puhhi, kellest ma, pean tunnistama, enne väga palju ei teadnud just, ainult paari laulu (”Käi p*-sse, vastik vanamutt”, “Nuudlid ja hapupiim”, noh need mida kõik teavad). Vahepeal oli ka Mammu kluppi saabunud ja jõudsime järeldusele, et põhimõtteliselt võiks ka mõne vanema JMKE plaadi peale panna, kuigi tõesti, VP-l olid paremad pillid. Igal juhul tukka visata sai, aga Brides In Bloomi esinemist ei viitsinud enam vaadata, läksime Zavoodi ja mõni aeg hiljem sealt edasi Mammu juurde pelmeene sööma ja lõpuks koju ka.