Võtsin täna end käsile ja tegin töökoja-päeva. Nohjah, tõsi, päris hommikul ma loomulikult kooli ei jõudnud, sest ilmselgelt võimalusel ma magan kuni lõunani, ja sealjuures isegi ilma liiga suurte süümepiinadeta. Pärast pikka ärkamist läksin kooli ja hakkasin lihtsalt otsast tööd tegema. Kummut on praegu sellises seisus, et teha on palju, aga monotoonseid liigutusi - sahtlitel põhjade lahti võtmine ja liimimine, liistude vahele panek, pesemine, lihvimine, hööveldamine, kaapimine jne jne jne, nii kaugele olen aga jõudnud, et neid asju ilma juhendajata teha suudan. Nokitsesingi siis seal tundide kaupa. Vahepeal tuli kooliõde oma “peaaegu nelja aastane” tütrega, kes, tundub, kasvabki töökojas üles, (nagu mina keemia instituudi molekulaarbioloogia laboris). Igal juhul on K. vägev tšikk, oskab kolme aastaselt liivapaberiga lihvida ja on väga abivalmis igasugu asju tassima ja muidu kõigega aitama.
Nüüd saabusin üleni tolmusena koju, väsinud, aga õnnelik. Niiviisi tööd tehes saan kuidagi alati õnnelikumaks, pseudomured kaovad kuhugi ilmaruumi avarustesse.

MADE IN (paus) ART