Ma olen oma elus käinud päris mitmel (lühikajalisel) algajate seltskonnatantsukursusel. Ma arvan, et napilt alla 10l erineval umbes. Alates põhikoolist-keskkoolist ja nüüd ka pea iga semester.
Ei pruugi arvata, et ma nii halvasti suudan tantsuteadmisi omandada, ikka tavapärasel kombel, vaid olen enamasti käinud kas kohustuslikus korras või abiks rebastest ülejäävaid noormehi harjutamas.
Partneritega ei ole mind kunagi õnnistatud, kolmveerandil juhtudest on mulle sattunud üks ruumi kolmest kõige ebatantsijalikumast mehest. No tõesti lootusetud eksemplarid. Alguses ma olin kenasti vait ja kannatasin. Kui päris üle viskas, tegin iseseisvalt vahele pöördeid, sest kui partner ikka põhisammugi normaalselt teha ei suuda, siis jäägu mulle vähemalt rõõm keerelda. Viimastel aegadel olen lihtsalt tunni alguses öelnud, et kui sina ei juhi, siis mina ei tantsi. Vahest töötab ka.
Tundub, et mu halb karma selles osas on otsa saanud. Seekord on mul millegipärast õnnestunud saada tantsupartner, kes kunagi nooruses on võistlustantsu õppinud, ja kuigi enam kõike ei mäleta, tantsib ikkagi täiesti imeliselt. Pealegi meeldib talle ülejäänud seltskonnast ühe triki võrra alati ees olla, et särada saaks, ja mõtleb siis ise igasuguseid vahvaid asju välja. Täiesti ülev tunne on tantsida nii, et see on puhas nauding, ja keerleda üle ruumi (eriti kui teised paarid koha peal tammuvad :P)
Kursus saab kahjuks järgmine nädal otsa, aga nüüd ma oskan jälle natuke rohkem ja hea tantsutuju on ka :) Iga kord on tunni lõpus tunne, et tantsiks veel ja veel…