Kunagi eelmisel sügisel, kui E. meilt Tiigist Tallinna ära kolis, ning M. tema asemele, siis selgus, et meil elab üks omanikuta toataim. Nimelt olime meie A.-ga kui hilisemad sissekolijad alati arvanud, et kuna meie teda ei toonud, on see ilmselgelt E. oma. Nüüd kolimisel aga selgus, et see pole ka tema oma, vaid alati seal olnud taim. Ta tuli välja kuskilt kapi otsast või muust vähekülastatavast kohast. Kes teda seal kastis, ei tea siiamaani.

E. kolis ära ja otsustasin taime siis adopteerida. Nii palju ma teadsin, et tegemist ona suure tõenäosusega jõulukaktusega. Nägi teine väga õnnetu välja - kolm äbarikku hargnemata rootsu väikeses lillepoe-plastikpotis, lülisid vähe ja need üksikudki pehmed ja muld tuhkkuiv. Ega see tema senist elulugu ja minu botaanikaalaseid teadmisi arvestades liiga paljutõotav muidugi ei tundunud, aga ära visata oleks ka kahju olnud.

Hakkasin siis teda vaikselt kastma, tõstsin ta aknalauale valguse kätte ning aegamisi ta kosuski natuke. Kevadel ostsin vedelväetist ka kastmisvette ning selle peale läks ta vaeseke täitsa hulluks, hakkas meeletul hulgal uusi võrseid välja ajama ja muutus suve alguses täiesti arvestatavaks puhmaks. Siis tuli vaheaeg ja mina oli Harju- ja Põlvamaal ning käisin Tartus vaid paar korda. Sügisel tagasi tulles nägi ta jälle natuke veevaeguses vaevlev välja, kuid toibus üsna kiiresti. Uusti lülisid aga ei kasvatanud vaatamata sellele. Mõtlesin, et mis seal ikka, äkki ta ei kasvagi suuremaks.

Nüüd eelmine nädal vaatasin, et on hakanud jälle võrseid ajama. Paari päeva pärast aga panin tähele, et need on kole imelikud võrsed. Veel paar päeva hiljem hakkasid nad roosakaks tõmbuma, ja siis mul plahvatas - need pole mingid võrsed, vaid õiepungad!
Seda, mis värvi õied tulevad, veel täpselt ei tea, aga tundub, et valkjad-roosakad. See iseenesest on temast väga kena, et ta just selliseid õisi kasvatab, sest mulle punased jõulukaktused eriti ei meeldi, kuidagi kitšid tunduvad. Eks ma varsti saan teada, millised nad on ;)

Uurisin täna natuke, ja tundub, et kogemata olin tegelenud temaga täiesti õigesti kastmise ja valguse mõttes, ning too suvine hoolitsematuse periood pidigi talle hästi mõjuma, sest ta vajab vahepeal puhkeperioodi. Liiginimeks on tal minu arusaamade järgi Schlumberger truncata ning pärit on ta Brasiiliast, Euroopasse saabus 19. sajandi alguse poole.
Siin on ka mingi jutt tast.

Panen siia ühe pildi ka tast. Ega ta praegugi teab mis võimas ei ole, aga võrreldes sellega, millisena ta mu ellu saabus, on erinevus väga suur.