14:30 ETF 50: Kaleva hääled (Eesti Telefilm 1986)

Film jaguneb mõtteliselt kolme ossa. Esimeses jälgitakse mälu osa kultuuris Kalevaeelsel ja –järgsel ajal. Rahvalaulud on salvestatud 1985. a. filmiekspeditsioonil Karjala ANSV-s ja Handi-Mansi autonoomses ringkonnas. Teises tehakse kaasa Elias Lönnroti uurimismatk Eestis, mis on esitatud tema päeviku põhjal, mille avastas Heldur Niit Soome Kirjanduse Seltsi arhiivis 1985. aastal. Lönnroti märkmeid loeb Mikk Mikiver. Kolmandas osas elustatakse sooraua valmistamise rituaal (juhendas Arvi Lauringson). Kõlab Veljo Tormise “Raua needmine” Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses. Arbuja – Tõnu Kaljuste, vana sepp – Heino Müller, noor sepp – Sulev Teppart. Liikumise seadis Mai Murdmaa. Stsenarist ja reþissöör Lennart-Georg Meri, operaator Ago Ruus, kunstnik Epp-Maria Kokamägi, helilooja Lepo Sumera, toimetaja Enn Vetemaa.

Tahaksin tsiteerida:

19 Detsember 2006
Miks me peaksime laskma lahti, kui on, mida hoida…
[OP]
posted by tbu at 22:03 0 comments

Tõepoolest.

Alates tänasest tean veel ühte toiduainet, mille vastu ma allergiline olen - nimelt balsamico kaste. Mul pole aimugi kahjuks, mis sinna sisse käib, aga olla oli nii piisavalt halb, et läksin ostsin omale allergiarohtu (mida ma tavaliselt ei tee, sest ma leian, et see on sügavalt mõttetu, st mitte piisavalt tugev nagunii).
Pärast selle tarbimist läks siiski natuke paremaks ja ma suundusin kooli. Riideid vahetada ei viitsinud, nii et hööveldasin sahtlipõhju lühikesse seelikusse riietatuna. Töökoja juhendaja naeris, Harry ja Ummi olid rõõmsad, seega ühe korraga olen täna õnnelikumaks teinud lausa 3 inimest.
Nüüd olin sunnitud ikkagi tööriided selga panema, sest mustas pluusis ei ole kuigi mõttekas taldlihvijaga lihvida. Katsetatud.

No futher comment needed, i think.

Maailm on nõnda ilus, et kahju oli koju tuppa tulla, käisin kahe eri linna otstes elava sõbra juures, osalt sellepärast, et nad on armsad, osalt selle pärast, et nõnda kaunis on õues. Nägin Supilinna ja Karlovat, oma lemmikuid, nende härmatanud laudistega puumaju, lumelookas sirelipõõsaid, ahjukütmisest pooleldi uduseid aknaid, lumehangi sissesõiduteedel, nägin oma Tartut, nii nagu ma teda armastan…

Täna on olnud ajalooline päev, kuna ma olen debüteerinud lausa kahes asjas.
Esiteks tegin ma esimest korda elus suulist tõlget (sünkroonis). Nimelt oli meil osakonnas külas kaks inglise õppejõudu, aga meie osakonnajuhataja oskab erinevaid keeli peale inglise keele ning seega tõlkisin ma ligi kaks tundi nende omavahelist jutuajamist osakonna minevikust, olevikust ja tulevikust ning meie eriala olukorrast Inglismaal.
Teiseks käisin esimest korda elus edasijõudnute tasemel tantsimas (tk Tango), mis ühtlasi tähendas seda, et ma debüteerisin quickstepiga. Ma olen alati arvanud, et foxtrot ja quickstep on erinevad tantsud, aga täna üritas M mulle selgeks teha, et tegelt on põhimõtteliselt sama ja nüüd ma ei teagi midagi arvata. Quickstepi polnud ma eluski varem tantsinud. Igal juhul oli väga lahe, vaatamata sellele, et uut infot oli korraga kohutavalt palju ja ma elan usus, et esimese korra kohta pooli asju tantsida, läks väga hästi, jee! :)

Tomm mängis mulle kitarril Where did you sleep last night‘i ja mina laulsin ja nüüd ei lähe mul see laul enam peast ära. (Aitäh:)) Vähe on veel paremaid laule (mu muusika)maailmas.

Käisin Vanemuises Pähklipurejat vaatamas, teist korda juba, ja oli ikka sama imeilus :)

Võiks arvata, et juhtmeta triikraud on õnnistus. Well, guess what: EI OLE!!! Täiesti võimatu on mõnd riideeset sirgeks saada. Kortsud küll leebuvad veidi, aga sirgumisest pole juttugi, sest triikraud lihtsalt ei lähe normaalselt kuumaks, kogu aeg peab pesasse tagasi panema, sest jahtub nii kiiresti. Suur kiusatus on särgid sinnapaika jätta ja kampsun selga panna…
However, kes olen ma, et viriseda, mu oma triikraud ei tööta üldse :D