Ma olen nüüd umbes nädal aega rattaga tööl käinud. Esiteks sellepärast, et mul on ratas (see oli mul tegelikult küll enne ka). Teiseks sellepärast, et selle paigutamine on mugav. Tööl on maja all kenasti ligipääsetav ja avar rattaruum. Ka see oli seal enne, aga Riiamäel oli ratta treppidest tassimine üsnagi mitteerutav tegevus. Kolmandaks sellepärast, et see tähendab, et ma saan hommikul nii kauem magada (väljumisaja võit 15 min). See viimane on tegelikult põhiargument. Noh, ja loomulikult on jalgrattasõit tervislik, kui mitte arvestada asjaolu, et kui täita liikluseeskirja, siis on võimalik kohe saavutada kokkukõrge autoga.

Niisiis magan ma oma õndsad veerand tundi kauem, uimerdan läbi hommikuste tegemiste, võtan kuurist ratta ja hakkan raekoja platsi poole vurama. Ahaa, aga nüüd nali alles algab! Nimelt. Teatavasti on minul kui jalgratturil karm käsk mitte sõita kõnniteel, muidu saab trahvi. Kuna mul on raha alati otsas, siis trahvi ma eriti ei taha saada ja selle loogikakäigu järeldusena üritan täita liikluseeskirja. Siiski, tähelepanu sõnal “üritan”. Jätame kõrvale asjaolu, et kitsastel Tartu tänavatel, kus on kohati isegi mõlemad teeservad autosid täis pargitud, on suhteliselt õõvastav tunne vändata. Õõvastav meeleolu on inimese emotsionaalne seis ja seega igaühe isiklik probleem, mis ei tohi takistada liikluseeskirja täitmist. Nõnda sõidan rahulikus emotsionaalses seisus kahe autorea vahel, kui olukord seda nõuab. Kui ikka üldse ruumi ei tundu olevat, sõidan mõne kvartali ka kõnniteel lootuses, et korrakaitse mu huligaansustükki ei avasta.

Enamasti kulgen siiski paremas servas või jalgrattateel nagu ette nähtud ja selle tulemusena olen teada saanud, et jalgrattur on toiduahela kõige viimane lüli. Mitte keegi ei pea andma teed peateel liikuvale jalgratturile (olenemata peatee suurusest), rääkimata parema käe reegliga ristmikest (neid on autode olemasolul võimalik kohati üldse ainult siis ületada, kui ratas käekõrvale võtta ja jalakäijaks hakata) ja isegi krundilt väljasõitev auto kasutab rahumeeles suurema õigust. Muuseas on ka jalgrattatee täis uimaseid jalakäijaid (nt Küüni tn mu igahommikusel marsruudil), kes ei tee katsetki ratturi lähenemisel astuda natuke kõrvale või näiteks hmm… oletame… kõndida oma 3x laiemal jalakäijateteel!
Kusjuures Tartu on siiski suhteliselt väikese liiklusega provintsilinnake, nii et ma tõsiselt imestan, kuidas inimesed meie natuke suuremas provintsilinnas Tallinnas rattaga tipptundidel tööl käivad (ja käivad ju!). Ma väga-väga ootan, kuni me saame natuke arenenumaks riigiks, kus saab normaalselt linnas rattaga liigelda. Kuigi arvatavasti selleks ajaks olen ma pensionil ja kärutan kriuksuva naistekaga turule, kott kartulite ja maasikatega rattakorvis…

P.S. Vaatamata sellele sõitsin ma ka täna rattaga tööle ja sõidan ka edaspidi, sest noh ükskord peab see asi ju paremaks minema ja pealegi meeldib mulle väga hommikul magada.